HILISSÜGISE VÕLUD

Sügise teine, tõsisema näoga pool on käes ja tundub nagu selle jõudmisega oleksid lõppenud ka kõik tegemised aias. See ei peaks aga olema põhjus enam mitte aias ilu otsida, sest hoolikalt kujundatud aed paelub nii hilissügisel kui tihti ka talvekuudel. See võlu peitub nüüd rohkem nüanssides, teatud ajahetkedes ja valguses, kuid ei ole kusagile kadunud.

Maailm on kiires muutumises, sama sammu püüab astuda ka aiandus ja aiakujundus. Tihti ei kehti enam vanad väljakujunenud tõed ja arusaamad näiteks sellest, mida aias sügisel teha või kuidas ja kui palju taimi sügisel maani maha lõigata. Veel aastaid tagasi muutusid meie aiad külmade saabudes nukrateks tühermaadeks kus väikesed hajali asuvad kuhjakesed end kergitasid. Täna aga leiame mitmestki aiast püsililli ja kõrrelisi, mis talve tulekuni end kangekaelselt püsti hoiavad, et pakkuda silmailu vaatajale kui ka söögipoolist lindudele.

Aed Tallinnas, mere vahetus läheduses. Kõik fotod on muide tehtud samal päeval, siit näeb kui palju võib Tallinnas eri piirkond taimede elu ja väljanägemist mõjutada. Disainer: Merilen Mentaal

Täiesti ühest vastust selle kohta mida vastu talve alles jätta ühestki aiaraamatust ei saa, arvamusi on palju ja erinevaid. Kõige lihtsam on otsustada selle järgi, et need taimed mis sügisesed vihmad ja tuuled üle elavad ja millel veel mingigi põnev vorm või pruunistunud õienupud on säilinud, see jäta lõikamata ja see mis ära vajub või silmale inetu vaadata, lõika pigem maha. 

Imperata cylindrica 'Red Baron' ehk Harilik alang 'Red Baron'. Suhteliselt pretensioonikas, kuid efektne pilgupüüdja kui tingimused talle sobilikud on.

Kuid milline on ilus vorm? Salvei säilib pikalt oma püstised tugevad võrsed ja annab konkreetse tugeva joone sügiseselt pruunile püsikupeenrale. Lavendli äraõitsenud õievarred vaatavad rõõmsalt eri suundadesse ja pehmendavad salvei konkreetsust. Punase siilkübara äraõitsenud õienupud, samuti päevakübara ja teiste karikakra-tüüpi püsilillede nupud võivad veel pikalt aiale vürtsi lisada. Hilissügisesed õitsejad nagu erinevad kõrgemad ja madalamad astrid ning kukeharjad jäävad veel pikalt õitsema või vähemalt jätavad mulje nagu õitseksid. Õige aeg neid taimi maha lõigata ongi siis kui nad lõpuks alla annavad ja ära väsivad.
Eriti tänuväärsed on aga taasavastatud suuremad kõrrelised, mis oma õisikute või elegantse purskkaevu-laadse vormiga eri toonides beežide ja pruunidena maastikus elevust tekitavad. Kui nad enne varaseid kevadkuid oma vormi ei kaota, siis ei olegi neid mõtet varem maha lõigata.

Aed Maarjamäel. Need kõrrelised jäävad veel pikalt terrasse eraldama ja pakuvad mõnusa õhulise kardina efekti. Disainer: Merilen Mentaal

Veel üks värske tõdemus roosiarmastajatele – roosid ei vaja sügisest lõikust. Pigem jäta nad nii kõrgeks nagu suvi nad kasvatas ja mulda nad õigel ajal üles (kui külmad juba püsivaks muutuvad). Talvekülm näpistab tugevaid ja lõikamata (loe haavadeta) võrseid vähem kui neid, mis vastu talve lõigatud ning uuesti kasvama püüavad hakata. Kevadel on roosi rohkem alles ning jääb pigem ilu- ja hoolduslõikus.

Carex siderosticha 'Variegata' ehk Laialehine tarn 'Variegata'. Tänuväärne taim nii valguses kui varjus.

Sügise lõppakord on muidugi eredavärvilistes lehedes puudel ja põõsastel, mille ilus keegi ei kahtle. Hilisem sügis viib selle viivukese ilu endaga kaasa, kuid jätab hulgaliselt huvitavaid raagus vorme ja värvilisi tüvesid või võrseid. Sellepärast tasub aeda rajades julgelt otsustada just põnevate heitlehiste ja talvevärviliste põõsaste ning puude kasuks nagu näiteks kontpuud, sarapuu ‚Contorta’, tiivuline kikkapuu, kukerpuu ja pihlakas oma marjadega, hall vaher, pensilvaania vaher, punane kask, amuuri toomingas jt.